Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon ja selle kohaldamispraktika vajab aja ja oludega kaasas käimist

Taani ja Itaalia initsiatiivil sündis 22. mail 2025 Euroopa riigijuhtide kiri, mis, mõneti ootamatult, kinnitas Euroopa riigijuhtide kindlat usku Euroopa väärtustesse, õigusriiklusse ja inimõigustesse ja samas kutsus üle vaatama Euroopa poliitikat ja praktikat seoses ebaseadusliku migratsiooniga. Konkreetselt väljendati rahuolematust Euroopa Inimõiguste Kohtu viimase aja praktikaga migratsiooni ja väljasaatmise asjus.
Pöördumises kinnitatakse pühendumist väärtustele, mis on meie demokraatlike ühiskondade nurgakiviks. Kinnitatakse, et vaatamata kuulumisele erinevatesse poliitilistesse perekondadesse ja tavadesse, peetakse vajalikuks alustada diskussiooni sellest, kas meie rahvusvahelised konventsioonid ja kohustused vastavad tänase päeva väljakutsetele.

Avalikule pöördumisele kirjutasid alla üheksa riigijuhti, sealhulgas Eesti Vabariigi peaminister Kristen Michal. Lisaks Eestile olid alla kirjutajaiks veel Läti ja Leedu, kuid ka Austria, Tšehhi, Poola ja Belgia peaministrid. Kuigi Euroopa Nõukogu 46st liikmesriigist oli see vaid 1/5, sai pöördumine avalikku ja mõneti üllatanud kajastust.

Üllatust tekitas allakirjutanute ring, mis ulatus tõsise migratsioonisurve all olevast Itaaliast ja Belgiast napi migratsiooniga Eestini. Samas jäi kõrvale Soome, kes on olnud arvestatava illegaalse migratsioonisurve all.
Kuigi pöördumise tekstist ei ole see otse välja lugeda, näib selle üheks tõukejõuks olema jätkuva Venemaa agressioonisõjaga kaasneda võiv ulatuslik ebaseaduslik migratsioon. Seetõttu võib pöördumist ühest küljest võtta ka kui preventiivset sammu võimaliku negatiivse arengu ärahoidmiseks ja haldamiseks.

Et pöördumine ei olnud siiski juhusoolo, näitab hiljutine Euroopa Nõukogu peasekretär Alain Berset’ seisukoht, milles tõdetakse, et 75-aastane Euroopa inimõiguste konventsioon (konventsioon) vajab kohanemist uute oludega, austades seejuures endiselt meie alusväärtusi. Berset väljendas arusaamist, et kriitikasse konventsiooni ja selle kohaldamispraktika suhtes tuleb suhtuda tõsiselt ning et konventsiooni ei saa pidada puutumatuks (untouchable).

Peasekretäri, nagu ka pöördujate, argumentatsioon tugines tõsiasjale, et maailm meie ümber on oluliselt ja kiirelt muutunud ja me peame sellega kohanema ja sellele reageerima. Tänase päeva migratsioon on globaalne, kiire ja massiivne. Ehk teisisõnu, radikaalselt erinev sellest olustikust, milles Euroopa elas 75 aastat tagasi, kui konventsioon loodi.

Kaalu probleemi olemasolule ja tõstatamisele andis ka Konventsiooni üks aluse panijaist Ühendkuningriik. UK justiitsministri Shabana Mahmoodi seisukohavõtus kinnitati pühendumust õigusriiklusele. Mahmood leidis, et ei saa taluda seda, et kriminaalid kasutavad konventsioonile ja kohtupraktikale tuginevat immuniteeti ning osundas et kui õigused domineerivad terve mõistuse ja õigluse üle, siis usaldus valitsuse vastu erodeerub. Konkreetselt osundas minister näitele õigusrikkujate varjumisest artikkel 8 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIÕK) otsusele, kus väljasaatmise tõkestamiseks kasutati õigust pereelule ja päritolu riigi (Brasiilia) vanglate ülekoormatust ning resümeerib, et artikkel 8 kaitse ei või olla ülimuslikuks õiguskuulekate inimeste ja ühiskonna turvalisuse üle.

Kuigi poliitikute pöördumisest võib välja lugeda vajadust kohandada konventsioon tänapäeva oludele, on selge, et isegi kui selles ollakse samameelsed, võtab uuendamine juba puht protseduuriliselt aastaid aega. Seetõttu võib kirja tõlgenda kui riigijuhtide märgukirja Euroopa Nõukogule ja Euroopa Inimõiguste Kohtule korrigeerida kohtupraktikat kohaseks uutele oludele ja vajadustele.

Eelosundatust tulenevalt on pöördumist tõlgendatud kui rünnakut kohtu sõltumatusele ja selle ajendatust siseriiklikest probleemidest. See võib ka nii olla, kuid vähemalt osade riikide puhul on tegu tõsise sisulise probleemiga. Olukorraga, mis toidab populistlikke ja radikaalseid liikumisi. Viimased on tihtilugu suuremgi ohufaktor kui raskesti mõistetavad üksikjuhtumid kui immigratsiooni maht iseenesest ja selle käsitlemine EIÕK-s. Samuti ei saa ignoreerida asjaolu, et rahulolematus on tihtilugu varjatult toetatud Euroopat destabiliseerida soovivate jõudude poolt.

Üldine pikka aega kestnud reaalsus on, et valdav osa immigrante sulandub edukalt Euroopa kultuuri ja osaleb tublide kodanikena ühiskonna igapäevaelus. Kuid on ka suur hulk neid, kes ei soovi kohaneda euroopa väärtusruumiga, lõhub avalikku korda ning paneb toime õigusrikkumisi. Mida suuremaks kasvab selline kogukond, seda ressursimahukam ja ühiskonnale ohtlikum see on ning raskem avalikule võimule selle õigusriiklik haldamine.

Kirja tugevuseks on poliitilise probleemi ja sõnumi selge edastus. Nõrgaks kohaks aga selle toestatus vähimagi statistika ja asjakohase näitliku kohtupraktikaga. Kuigi võib eeldada, et see on olemas, kuid sellega pole soovitud avalikuks tulla.

Samas on eelosundatu andnud inimõiguste aktivistidele ja võimukriitikutele lisapõhjuse vastuargumentideks ja mittenõustumiseks. Kirja on võetud kui võimude lubamatut sekkumist konventsiooniga kaitstud õigustesse ja vabadustesse ning EIÕK sõltumatusesse nende kaitsmisel.

Olukorra hindamisel tuleb siiski meeles pidada, et Konventsioon ja selle rakendamise ning kaitse mehhanism ja institutsioonid on liikmesriikide loodud. Sellest lähtuvalt on neil riikidel legitiimne õigus väljendada oma seisukohti ja soove. Sama põhimõte, muide, kehtib ka Euroopa Liidu suhtes ehk siis Euroopa Liit on liikmesriikide poolt loodud, mitte vastupidi.

Kirjale allakirjutanud rõhutavad kokkuvõtvalt, et nad on pühendunud oma ühiskondade stabiilsusele ja julgeolekule ning neil peab olema suurem paindlikkus reageerimiseks ühiskondi ohustavatele ja kriminaalsusele kalduvate immigrantide kohtlemisel ja riigist välja saatmisel, sekkumata seejuures EIÕK operatiivsesse tegevusse.

Ei saa eirata seda, et Konventsiooni sõnastus loodi aastakümneid tagasi teistes oludes. Selle tõlgendamise ja kohaldamise kohtupraktika ja -doktriin on kujunenud aastakümnete jooksul, samuti üksjagu teistes oludes. Seda on kohaldatud pikka aega ühetaoliselt üle liikmesriikide ja võib olla ebaadekvaatne oludele ja Euroopale, kus elame täna.

Kui jätta esiletoodud probleemidele reageerimata, võib see halvemal juhul tähendada Euroopa Nõukogu ja EIÕK-i marginaliseerumist. Kui negatiivsete arengute tulemusena peaks olukord objektiivselt veel halvenema, siis on selge, et riigid astuvad oma rahvusliku julgeoleku huvides samme, mida nad vajalikuks peavad, sõltumata sellest mida Euroopa Nõukogu ja EIÕK asjast arvab. Sellist arengut pole kellelegi vaja ja selle ärahoidmine peaks olema Euroopa üldine eelistus.

EIÕK on küll korduvalt ja selgelt pidanud konventsiooni „elavaks instrumendiks“ (living instrument), mida tuleb kohaldada arvestades ühiskondlikke olusid. Kas ja kuidas see on rakendunud immigratsiooni asjus, vajab tõsist objektiivset analüüsi. Seetõttu tähelepanu juhtimist liikmesriikidelt ja probleemi olemasolu tunnistamist Euroopa Nõukogu peasekretäri poolt ei saa lihtsalt eirata või sildistada. Kindlasti on selles arutlusainest ka EIÕK-le.

EIÕK on läbi aegade olnud väljasaatmise asjades seotud mõne fundamentaalse väärtusega, millest ei saa konventsiooni alusväärtusi rikkumata üle astuda. Need on konventsiooni artikkel 2 – igaühe õigus elule ning artikkel 3 – igaühe õigus mitte olla piinatud, ebainimlikult ja alandavalt koheldud ja karistatud. Teatud juhtudel ka artikli 6 järgne õigus õiglasele õigusemõistmisele. Immigrantide väljasaatmine riikidesse, kus neid võib oodata artiklitega 2 ja 3 ning 6 kaitstud väärtuste vastase kohtlemise reaalne oht, oleks vastuvõetamatu euroopa väärtusruumile. Kas väljasaatmisele laieneb ka artikkel 8 kaitse võib olla õigustatult küsitav.