Kas kohtuorganisatsiooni puudutavad põhiseaduse normid on tagurlikud?

Sissejuhatus

Ma ei arvanud, et pean kohtumudeli küsimuses haarama sule kolmandat korda, aga, nagu öeldakse, kolm korda kohtu seadus. Pärast esimese ja teise astme kohtute ning Riigikohtu üldkogu enamuse arvamust ühe maakohtu põhiseaduspärasuse ja mõistlikkuse kohta jäi mulje, et kohtuorganite reformi puudutav küsimus on lahendatud. See mulje oli ekslik. Selleks et soovitud eesmärki siiski saavutada, on täna lauale tõstetud põhiseaduse kiire muutmise plaan. Eesmärgiks ikka seesama –üks esimese ja üks teise astme kohtuorgan. Ühe kohtuorgani mudeli sisulistele puudujääkidele on viidanud erinevad kohtud, sh Riigikohtu üldkogu kohtunike valdav enamus (s.o 16 riigikohtunikku19-st). Suur osa kohtunikest ei olnud ühe kohtuorgani mudeli vastu mitte selle pärast, et põhiseadus keelab sellise kohtuorganisatsiooni loomise, vaid selle tõttu, et niisugune mudel ei sobi Eestile sisulistel põhjustel.

Riigikohtunike enamuse välja toodud probleemid

Riigikohtunike enamus ei toetanud 25. novembril 2025 ühe esimese ja ühe teise astme kohtuorgani loomist alljärgnevatel põhjendustel. Esiteks, põhiseadus näeb ette, et esimese ja teise astme kohtuid peab igas astmes olema rohkem kui üks. Riigikohtunike enamuse seisukohast ei järeldu, et tegemist oleks vajaliku reformiga, mille elluviimist takistab üksnes põhiseadus. Vastupidi, sellel mõttel on ka sisulised puudused.

Teiseks (s.o esimeseks sisuliseks puuduseks), kohtuorganeid puudutavate normidega kaitstakse kohtusüsteemi sõltumatust. Kohtusüsteemi sõltumatus tähendab ka seda, et ühel kohtunikul või kohtunike grupil (nt kohtu esimehel või kohtu eestseisusel) ei ole lubatud otsustada selle üle, kus ja milliseid asju teine kohtunik peab lahendama. Välistada tuleb süsteem, kus asja lahendavat kohtunikku saaks (subjektiivselt) mõjutada võimalusega, et kui ta ei lahenda konkreetset asja soovitud viisil „õigesti“, siis saadetakse ta Tallinnast Valka või tuleb tal edaspidi lahendada „karistuseks“ ainult tarbijakrediidi või kinnipeetavate vaidlusi. Nii teenistuskoht kui ka asjade jagamise põhimõtted peavad lähtuma objektiivsetest kriteeriumitest ja olema õigusnormidega tagatud. Kui Eestis on mitu esimese ja teise astme kohtuorganit, siis asuvad need Eesti eri piirkondades ja ei teki ohtu, et teenistuskohaga saaks hakata manipuleerima.

Neljas maakohtus rakendavad kohtunikud ka praegu valdkonniti spetsialiseerumist. Ühe kohtu mudeli pooldajad pole näidanud, et nüüdsest spetsialiseerumisest ei piisa. Samuti pole spetsialiseerumise argumendi kasutajad välja toonud, millistele valdkondadele on lisaks tänastele veel vaja spetsialiseeruda ja mida ei ole võimalik teha muud moodi kui ainult ühe kohtu mudeli loomisega.

Kolmandaks, põhiseaduses sätestatud kohtukorralduse normid kaitsevad kohtukorralduse stabiilsust ja kohtuorganisatsiooni meelevaldsete ümberkorralduste eest. Kui põhiseadus ei sisaldaks kohtuorganisatsiooni puudutavaid norme, avaks see tee poliitilistele tõmbetuultele. Näiteks oleks võimalik ebameeldivatest kohtunikest lahti saada nii, et kohtuorgan likvideeritakse ja selle tulemusena kohtunikud koondatakse. Pärast seda luuakse aga uus kohtuorgan koos uute ametisse võetavate meelepäraste kohtunikega.

Neljandaks, ühe kohtuorgani mudeli kasutamine tooks kaasa kohtuorgani tsentraliseeritud juhtimise. Mitme kohtuorgani olemasolu võimaldab kasutada detsentraliseeritud juhtimismudelit, s.t kohtuorgani kohapealset juhtimist, kaasates ja väärtustades sealseid kohtunikke ning arvestades geograafilisi eripärasid. Sisuliselt teenib see õigusemõistmise ühetaolist kättesaadavust riigi eri osades, kuna tagatud on õigusemõistmine kohapeal, mitte nt veebi teel. Tsentraliseeritud mudel tähendab, et võim kohtuorganis tuleks üha enam koondada kohtu üldkogult kohtu esimehe või grupi kohtunike kätte. Kaalukausil on kohtusüsteem, milles võim on konsolideeritud väheste kohtunike kätte (s.o rohkem autokraatiat), vs. kohtusüsteem, milles on esindatud erinevad mõtted ja arvamused ning parima lahenduse otsimine (s.o rohkem demokraatiat). Kohtuorganisatsiooni autokraatsema juhtimise poole viib see, kui kohtute üldkogudelt võetakse nende pädevus langetada otsuseid ja see antakse esimeestele ning liitmiste tulemusena kaotatakse eri kohtuorganid ja otsuste tegemine koondatakse väheste, üksikute kohtu esimeeste kätte, kellel on omakorda ulatuslikud võimupädevused. Kas on mõistlik luua sellist institutsionaalset raamistikku, mis lõppastmes võib ise muutuda ohuks demokraatiale?

Viiendaks, üks kohtuorgan tooks kaasa selle, et juurdepääs õigusemõistmisele ja inimeste võimalus vahetult kohtuga suhelda halveneks. Kui kohtunik asub teises Eesti otsas, siis tekib surve lahendada isiku vaidlus kirjalikus menetluses või veebi teel. Vahetu kontakt kohtuniku ja isiku vahel sellisel juhul puuduks. See, et kohtunikud hakkaksid asjade lahendamiseks mööda Eestit ringi sõitma, ei oleks mõistlik ega reaalne, sest muudaks õigusemõistmise kulukamaks ja pikendaks asja lahendamisele kuluvat aega. Aja, mille kohtunik saaks kasutada õigusemõistmiseks, kulutaks ta sõitmiseks.

Kuuendaks, üleriigiliste esimese ja teise astme kohtuorganite loomine survestaks õigusemõistmist väljaspool Tallinnat kokku tõmbama. Õigusemõistmise ressurss (s.o kohtunikukohad, kohtuteenistujad ja kohtumajad) koondatakse regioonidest keskusesse. Praktikas on nii toimitud nt Tallinna Halduskohtuga, kus 2025. a jaanuarist suleti Tallinna Halduskohtu maja Pärnus, millele eelnes kohtunike järkjärguline Tallinnasse ületoomine.

Kokkuvõtteks

Põhiseaduse kohtuorganisatsiooni puudutavate normide kokkuvõtlikuks mõtteks on kaitsta sõltumatu ja erapooletu ühetaolise õigusemõistmise kättesaadavust kõigile Eesti elanikele esimeses ja teises kohtuastmes. Nende normide likvideerimine põhiseadusest jätaks Eesti elanikud selles küsimuses põhiseadusliku kaitseta, kellegi teise meelevalda.

Tegemist oleks äärmiselt ohtliku pretsedendiga, kui sedavõrd kaalukas ettepanek Riigikogule otsustamiseks sünniks salaja tagatoas ilma ala asjatundjaid kaasamata ning teemat sisuliselt ja põhjalikult läbi arutamata ja vaidlemata.

Lõpetuseks. Kui põhiseaduse muutmise ettepaneku taga olev tegelik soov on selle kaudu võimaldada luua Eestis ikkagi üks esimese ja üks teise astme kohus, millise muudatuse järele sisuline vajadus puudub, võiks selle kokku võtta Alice’i vastusega Märtsijänesele hullumeelse teepeo episoodist: „Sinust polnud just eriti viisakas pakkuda midagi, mida ülepea polegi.“