Kui hakkaks põhiseadust (taas) tõsiselt võtma?

Päevakorras on olulise tähtsusega riiklik küsimus, kui alustada laenuga parlamendileksikast. Meie põhiseaduslikkuse kultuur näitab juba mõnda aega kuhtumise märke. Sealjuures on see nihe riigijuhtimise hoiakuis varasemate murelike osutuste peale vaatamata üha hoogustuv.

Arvan, et pole häbiasi vajadusel kurnatuse ja tüütuseni jutlustada demokraatiast, õigusriigist ja põhiseadusest, seda enam, et viimased ei ole ühekordse äraotsustamise, vaid igikestvate ja rutiinsete igapäevaste pingutuste küsimus.

President on viimastel kuudel jätnud välja kuulumata mitu riigikogus vastu võetud seadust, pidades neid põhiseadusega vastuolus olevaks. Mitte mõista vääriti – tõik, et demokraatlikus riigis erinevate institutsioonide ja ametikandjate tõlgendused (põhi)seaduslikkusest kohati lahknevad, ei ole laias vaates probleem. Kui selliseid juhtumisi üldse ei oleks, viitaks see ebademokraatlikule riigikorraldusele, kus kõik on valitseva jõuga „ühte meelt“, või siis ebatõhusale ja võimalik, et ka erapoolikule kohtulikule järelevalvele.

Asjalood omandavad probleemi mõõdu sealtmaalt, kus põhiseaduse mõlkimiste hulk ja laad tunnetuslikult ületab inimliku ekslikkusega selgitatava “tegijal juhtub” nivoo. On märke, et nüüdseks olemegi jõudnud sellesse nn punasesse tsooni (või vähemasti ohtlikult selle lähedale), kus juhuslikud köhatused on eskaleerunud seisundiks, mis väärib juba diagnoosi.

Mõned alarmeerivad näited:

• nn superandmebaasi seadus, mis annab rahapesu andmebüroole kummina venitatava voli isiku eest varjata tema kohta andmete kogumist ja uurimist;
• kirikute ja koguduste seadus, millega kohustatakse usulisi ühinguid segasevõitu ohuhinnangu alusel mitte üksnes katkestama majanduslikke ja haldussidemeid n-ö ohuallikaga, vaid muutma ka oma õpetust;
• politsei poolt Eesti teedel liiklevate sõidukite massiline pildistamine, ilma et selleks oleks seaduslik alus – asjast ei olevat teadnud isegi ministrid;
• mitme riigiameti poolt reeglitevabalt ning salaja inimeste pangaandmete hankimine, minnes selleks mööda isegi pangast.

Ajaloolane David Vseviov pakkus tänavuse üldlaulupeo tunnetetulvas, et enne iga valitsuse istungit võiks näidata klipikest laulupeost. See on ilus ja ülev mõte. Pole just palju asju, mida võiks sellises kontekstis sündsalt laulupeo vaimsuse kõrvale paigutada. Põhiseaduse preambuli meenutamine, miks mitte valitsuse istungi eel ettelugemine, seda ühena vähestest vääriks.

Preambul, kuue rea jagu avasõnu, ei ole põhiseaduse iluasi, vaid päriasi. Sealsed avaldused ei ole kohatäide ega õõnes pidukõne paragrahvide ees, vaid annavad kammertooni kogu põhiseadusele, olles seeläbi tõlgenduslik vundament tervele õiguskorrale.

Muu hulgas lausub põhiseaduse preambul, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Just niisuguses järjekorras. On hästi dokumenteeritud, et vabaduse esimesena mainimine ei ole sugugi juhuslik. Iga silp preambulis on täpselt kaalutud ja mõõdetud. Niisiis on põhiseaduse loojad ette näinud ja Eesti rahvas heaks kiitnud, et meie riigi ülim väärtus on siinsete inimeste vabadused. Isikute põhivabadusi tuleb kaitsta ja au sees hoida kõiges, mida riigivõim ette võtab. See on lakkamatu refrään meie põhiseaduse viisis.

Selliselt seatud helistikku on hakanud siginema kõrva riivavalt palju musti noote. Pihta on saanud informatsiooniline enesemääramisõigus, pangasaladus, sõnavabadus, usuvabadus, ühinemisvabadus – see loetelu ei ole kahjuks täielik. Ununema näib kippuvat ka põhiseadusse kätketud printsiip, et isikute põhiõigusi tohib riivata vaid riigikogu otsesel heakskiidul. Meil on ilmne probleem, kui demokraatlikult valimata ametnikud otsustavad ilma seaduses sisalduva selgesõnalise loata võtta “õige asja ajamise” endi kätte.

Vägisi tundub, et põhiseaduse lipukirjaks olevad vabadused on tasapisi devalveerumas millekski toreduslikuks. Umbes nagu uunikumist hobiauto, mis tuuakse välja siis, kui tuju ja ilm on parasjagu õiged. Põhiseadus näeb aga ette, et isikute põhivabadusi tuleb prioriseerida sõltumata tunnetest või tuule suunast.

Keeruline on täpselt määratleda, millal kõnealune tagasilibisemine algas. Küllap üheks verstapostiks oli koroonakriis. Ehkki üldiselt sai riigivõim selles rahuldavalt hakkama, esines ka juhtumeid, kus ettevõtlusvabadusele seati kohati liialt kergekäelisi piiranguid ning osa inimesi asetati ilma tungiva vajaduseta sundvaktsineerimise olukorda.

„Üllas eesmärk pühitseb abinõu“ mõtteviisi kohtab praegugi, nii õigusloomes kui ka halduspraktikas. Õieti tundubki see olevat meie konstitutsioonilise hügieeni halvenemise üks peamisi põhjuseid. Küll õigustatakse põhiseadusele läbi sõrmede vaatamist siseturvalisuse tagamisega või riikliku julgeolekuga, siis jälle rahvatervise, keskkonnahoiu või millega viiendaga. (Muide, julgeoleku mõiste on viimastel aastatel tugevalt üleekspluateeritud ja seeläbi lahjendatud. Kui kõik on julgeolek, ei ole enam miski julgeolek.)

Need mugavalt madalal rippuvad lööksõnad ei saa avaliku võimu teostamisel kujuneda viigileheks, millega on võimalik katta kõike ning mida iganes. Niikaua kui soovime pidada õigusriiki, kus põhiseadus kehtib mitte üksnes nominaalselt, vaid ka faktiliselt, ei tohi lasta tekkida olukorral, kus põhiseadust rakendatakse turbulentsete aegade tõttu koefitsiendiga, kuna nii on mugavam. Kui see köis kord lohisema lasta, on neetult keeruline sabast jälle kinni saada. Valitsev võim leiab alati mõne (enda jaoks) kaaluka põhjuse, et „nurki lõigata“, eriti kui eelkäijad on pretsedendid ette ladunud. Põhiseadusest kinnipidamine ei ole aga valitsejate mugavuse asi, see on demokraatliku õigusriigi püsimise asi.

Olgu valitsejate poliitika parem- või pahempoolne, liberaalne või konservatiivne, see peab mahtuma põhiseaduse raamidesse. Nii oleme kord kokku leppinud: põhiseadus on poliitilise ideoloogia ja agenda ees ülimuslik. Õieti on ta neile pime.

Iseäranis ajal nagu praegu, mil (a) inimeste ärevusfoon on maailmas toimuvate kobarkriiside ja sõdade tõttu niigi kõrge, (b) inimeste varanduslik ebavõrdsus üha paisub (abiks ei ole, et keskmisest jõukamate sissetulekuid suurendatakse ning seda kompenseeritakse maksutõusuga, mis lööb enim just väiksema sissetulekuga inimesi), (c) üldine maksukoormus on laiale osale ühiskonnast kruvitud taluvuse piirile, (d) riigi majandusnäitajad on juba pikka aega Euroopa Liidu päramiste seas ja murrangut ei paista, ning (e) elu maapiirkondades aina kiratseb, on ülioluline, et riigivõim ei tekitaks inimestes tunnet, et ka nende põhiõigused ja -vabadused on päevapoliitika tõmbetuulte keerutada.

Eesti demokraatlik õigusriik on küll tugev, aga mitte purunematu. Iga materjal annab kord järele, kui õigesse punkti langeb piisavalt suur surve. Ajalugu tunneb küllaldaselt näiteid, nii meilt kui mujalt, kus nõnda turvalisena tundunud konstitutsiooniline tasakaal ja kord langevad otsekui nipsust koost. Olgu siis põhjusel, et poliitiline oportunist „vormistab ära“ ühiskonna apaatsuse või toimub mõni rahvaalgatuslik kataklüsm põhimõttel „ükskord prahvatab vimm“. Õppigem ajaloost. Hea algus oleks, kui hakkaksime põhiseadust (taas) tõsiselt võtma.

Arvamusartikkel ilmus esmalt ERRi arvamusportaalis 09.07.2025, Mart Parind: kui hakkaks põhiseadust (taas) tõsiselt võtma? | Arvamus | ERR.