Vangide suitsetamisõiguse keeld

Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus „Vainik jt vs. Eesti“ võeti vastu 4.11.2025 kojas häältega 4:3. Otsus ei ole lõplik, pooled võivad selle vaidlustada kolme kuu jooksul. Otsuses leiti, et Eesti Vabariik, kehtestades justiitsministri käskkirjaga 1.10.2017 vangidele täieliku suitsetamiskeelu, rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele), sest täielik keeld rikkus personaalautonoomia põhimõtet.

Kohtunike eriarvamuste arv ja neis kasutatud väidete hulk, variatiivsus ja vastuolulisus on tavatu ning viitab ühtse arusaama puudumisele.

Senistes otsustes on käsitletud artikli 8 kaitset ainult vangla personali ja kaasvangide passiivse suitsetamise vaatenurgast ning leitud, et neile juhtudele artikli 8 kaitse laieneb. Otsusega 4.11.2025 aga kohus laiendas minimaalse häälteenamusega artikli 8 kaitseala.

Avalikus ruumis suitsetamise ning isikuvabaduse ja personaalautonoomia vahekord ei ole ainult Eesti probleem. See puudutab Euroopa ja maailma suundumusi tervikuna. Sel põhjusel vajab konventsiooni artikli 8 kaitseala laiendamine selgelt suuremat konsensust. Selle saab anda ainult EIK suurkoda ja oleks asjakohane, kui Eesti otsuse edasi kaebaks. Suitsetamine, nagu ka mitmed teised ennastkahjustavad tegevused, on demokraatlik-liberaalses ühiskonnas sallitav igaühe õigus. Kuid see õigus ei ole konventsiooniga kaitstav inimõigus ja selles plaanis on 4.11.2025 otsus ekslik.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon võeti vastu 1950. aastal. Ajas muutunud olude arvestamiseks on kohus võtnud kasutusele elavainstrumendi doktriini (esmakordselt kohtuasjas „Tyrer vs. Ühendkuningriik“ 1978). Suitsetamise kui kahjuliku tegevuse tõrjumiseks on Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) juba aastakümneid tagasi tubakatoodete tarbimise leviku vähendamise raamkonventsioonis (WHO FCTC) juhtinud tähelepanu sellele, et suitsetamine põhjustab surma, haigusi ja muid kahjustusi, ning kutsunud riikide seadusandjaid, täitev- ja haldusvõime rakendama meetmeid suitsetamise kahjuliku mõju vältimiseks siseruumides ja avalikes kohtades. Avalikuks ruumiks loetakse selles WHO dokumendis ka vanglaid. Eesti Vabariik ühines konventsiooniga 2005. aastal. Euroopa Liidu asjakohane poliitika on kergesti leitav internetist (https://health.ec.europa.eu/tobacco_en). Täieliku suitsetamiskeelu avalikes kohtades, sh töökohtades, baarides ja restoranides, on kehtestanud 15 Euroopa riiki. Väiksemas ulatuses ja eranditega on suitsetamise tõrje regulatsioone kehtestanud enamik teisi Euroopa riike.

Keelu tulemusena on avalikus ruumis suitsetamine vähenenud umbes 20 protsendi võrra. Siiski sureb EL-is suitsetamiskahjustustest ligi pool miljonit inimest aastas, sealhulgas umbes 80 000 kaudse (passiivse) suitsetamise tõttu. Seetõttu on suitsetamise tõrjumine avalikust ruumist saanud ühiskonnaelu normiks. Euroopa Liidu tubakatoodete direktiivi (Tobacco Products Directive) ja tubakatoodete maksustamise direktiiviga (Tobacco Taxation Directive) on seatud eesmärgiks saavutada aastaks 2040 tubakavaba põlvkond, kus tubakat tarbib vähem kui 5% elanikkonnast.

Konventsiooni art 8 lg 2 annab võimudele õiguse sekkuda artikliga kaitstud õigusesse „… tervise … või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks“. Seega on Eesti vanglates suitsetamise regulatsioon (keeld) ja praktika igati kooskõlas art 8 lg 2 klausliga.

Konventsiooni rikkumise kaebuse vastuvõetavaks tunnistamiseks ja menetlemiseks peab sellel olema minimaalne raskusaste (art 35 § 3 (b). Kaebajad leidsid, et suitsetamise keelamine on põhjustanud neile vaimset ja füüsilist stressi, ärevust ja ebamugavust ning kaalutõusu. Toodi esile, et vabaduses viibijaile on suitsetamine lubatud. Kaebajad väitsid, et suitsetamine on pakkunud neile naudingut ja rahuldust.

On põhjust arvata, et esile toodud negatiivsed tagajärjed ei ole piisava raskusastmega, et väärida konventsiooni kaitset. Stressi, ebamugavust ja ärevust tuleb üle elada ka vabaduses viibivatel suitsetajatel, kui nad ei saa suitsetada töökohal ja avalikes kohtades. Samasuguseid ebamugavuse, häirituse ning frustratsiooni nähte põhjustab kahtlematult ka alkoholi ning uimastite kasutamise keeld.

Kaebajatele osaks saanud kohtlemine ei ületanud tegelikult konventsiooni rikkumise lävendit ja kaebus tulnuks art 35 § 3 (b) alusel jätta menetlusse võtmata või menetlusse lubamisel jätta see rahuldamata. Kaebuse menetlusse võtmisega madaldas kohus kergekäeliselt ja piisava põhjenduseta konventsiooni rikkumise minimaalset raskusastet. Vangistusega kaasnevad piirangud on vältimatu osa vabaduse kaotusest.

Artikkel 8 on seotud avaliku elu sotsiaalse küljega. Seni on konventsiooni doktriinis ja kohtupraktikas tunnustatud, et osalisriikidel on lai suvamäär sotsiaalpoliitika ja tervisekaitse kujundamises. Seda põhimõtet on kohus korduvalt esile toonud kohtuasjades, näiteks „Hristozov jt vs. Bulgaria“, „Evans vs. Ühendkuningriik“ jmt. Paraku leidis kohus otsuse §-s 156, et suitsetamise keeld ei tähenda vabaduskaotusliku karistuse vältimatut tagajärge. Selline arusaam ja järeldus rajaneb endisaegsel vanglapraktikal.

Vabaduskaotuslikul karistusel on mitmeid vältimatuid tagajärgi, näiteks tavapärase sotsiaalse suhtlemise piiramine, kuid ka alkoholi, uimastite ja narkootikumide tarvitamise keeld. On selge, et need piirangud põhjustavad samuti ebamugavust, stressi, ärevust jms.

Konventsiooni üheks lähtepunktiks on kõigi võrdne kohtlemine. Võrdse kohtlemise nõue kehtib ka vangistuses kinnipeetavate suhtes. On raske, kui mitte võimatu, leida tõsiselt võetavat argumenti, miks peaks artikli 8 kaitse rakenduma suitsetajatele, kuid mitte alkoholi või uimastite/narkootikumide tarvitajatele. Viimastest ilmajäämine põhjustab tõenäoliselt veel suuremat vaimset ja füüsilist stressi ning ebamugavust. Seda loogikat arvestades tuleks ka neile sõltlastele laiendada artikli 8 kaitset, mis aga oleks mõeldamatu ja väljuks konventsiooni kaitsealast.

Suitsetamine on tervist kahjustav sõltuvus, kuid seda ei saa pidada inimese identiteedi või eksistentsi hädavajalikuks ja lahutamatuks osaks. Isiklik autonoomia ja valikuvabadus otsustada oma soovide, tegevuste ja tervise üle ehk personaalautonoomia on vangistuse olemusest tulenevalt paratamatult piiratud.

Tähelepanu väärib veel see, et kohus jättis arvestamata valitsuse argumendi, et keeld oli ajendatud muu hulgas ka vangla personali kaitsmise vajadusest passiivse suitsetamise eest. Samas on kohus varem pidanud seda piirangut õigustatuks ning läinud seeläbi antud asjas vastuollu oma varasema otsuse ja selles väljendunud poliitikaga. On raske näha argumenteeritud ja loogilist põhjust, miks peab vangla personal taluma passiivset suitsetamist ning vangid olema privilegeeritud seisundis võrreldes vabaduses kinnistes ruumides töötavate inimestega. Samas tunnistab kohus otsuse §-s 170, et riikidel on avar suvamäär vanglates suitsetamise reguleerimisel.

Tähelepanuta jäeti ka valitsuse argument, et keelu rakendamine tõi muu hulgas kaasa sigarettide ja suitsetamisega kaasnevate intsidentide olulise vähenemise. Seda tuleb lugeda keelu positiivseks tulemiks ja muutuseks vangla subkultuuris ning administratsiooni töökoormuses.

Kohtu argumendiks rikkumise leidmisel oli muu hulgas see, et rakendatud keeldu ei arutatud ega otsustatud parlamendis. Konventsioon ei sisalda ühtegi reeglit, mis taseme õigusaktiga mingit õigust reguleeritakse (näiteks kohtuasjas „Mikyas jt vs. Belgia“ keelustati Belgia koolides islami peakate (veil) asjakohase haridusasutuse ringkirjaga). On märkimisväärne, et kohtuasjas „Kalda vs. Eesti“ 6.12.2022 leidis EIK, et vangistuses viibiva isiku valimisõiguse täielik keeld ei riku konventsiooni protokolli 1 artiklit 3. Lugeda suitsetamisõiguse täielikku keeldu olulisemaks kui valimisõiguse äravõtmist ei saa pidada inimõiguste ja demokraatia kaitse vaatevinklist kuidagi õigustatuks.

Otsuse edasikaebamine suurkotta (Grand Chamber) võimaldaks kaasata kolmanda osapoolena kaasuse hindamisel tubaka ja suitsetamise mõju eksperte, tervisekaitse ja valdkonna asjatundjaid ning aktiviste. Sellise ühiskonda laiemalt mõjustava otsuse tegemisel on avalikkuse laiem kaasamine igati vajalik.