Veel kord sellest, kas Eestile on kombeks üks kohus korraga

Sissejuhatus

Tänaseks kurikuulsaks saanud kohtureformi eelnõuga plaanitakse kiiresti edasi liikuda. Kokkuvõtlikult on eelnõu eesmärgiks reformida nii kohtu organisatsiooni kui ka selle haldamise mudelit, sh kohtujuriste puudutavat. Plaani kohta on kriitiliselt sõna võtnud mh nii endine Riigikohtu esimees Priit Pikamäe kui ka õigusteadlane Madis Ernits. Varasemalt on siinkirjutaja tõstatanud küsimuse sellest, kas põhiseaduspärane saab olla üks esimese astme ja teise astme kohus.

Üks esimese astme kohus kui võluvits kiirema menetluse tagamiseks

Eelnõu kavandajate arvamusest võib kokkuvõtlikult järeldada, et ühe kohtumudeli loomist nähakse kui võluvitsa, mis peaks kiirendama kohtuasjade menetlemist, sest siis saab kohtuasju jagada üleriigiliselt kõigi kohtunike vahel ja seeläbi saab töökoormust ühtlustada ja menetlust kiirendada.

Paraku see tegelikkuses nii lihtne ei ole. Ükski maakohtunik ei tööta alakoormusega, kelle vähest rakendatust saaks siis suurendada ülekoormatud kohtuniku töö arvelt. Kõigi tsiviilasju lahendavate maakohtunike töökoormus on ühetaoliselt suur. Seda paljuski seetõttu, et minister ei ole kuulutanud välja kohtunikukoha konkursse ja paljud kohtunikukohad on täitmata. Ülekoormatud kohtunike vahel asjade üleriigiline jagamine ei too kaasa teise piirkonna kohtuniku koormuse vähenemist ega menetlusaegade kiirenemist. Kohtuasju saabub kohtusse jätkuvalt sama palju ja asju lahendab sama arv kohtunikke. Eelnevat järeldust kinnitab kohtute menetlusstatistika nt 2024. a kohta (vt Kohtute aastaraamat 2024):

1) Pärnu Maakohtusse saabus 4298 asja ja need jagati 12,6 tsiviilkohtuniku vahel, kohtuniku kohta 341,1 asja;

2) Tartu Maakohtusse saabus 9324 asja ja need jagati 22,7 tsiviilkohtuniku vahel, kohtuniku kohta 410,7 asja;

3) Viru Maakohtusse saabus 4429 asja ja need jagati 13,2 kohtuniku vahel, kohtuniku kohta 335,5 asja ning

4) Harju Maakohtusse saabus 17179 asja ja need jagati 44,5 kohtuniku vahel, iga kohtuniku kohta 381,7 asja.

Koormuspunktidena väljendus see siis vastavalt Pärnu Maakohtus 1580, Tartu Maakohtus 1707,6, Viru Maakohtus 1538,6 ja Harju Maakohtus 1746,9.

Nii asjade arv kui ka koormuspunktid lubavad järeldada, et asjade mõttes oli töökoormus kõigil kohtunikel ühtlaselt kõrge. Koormuse vahe on üksnes marginaalne. Üleriigiline jagamine ei too kaasa ülekoormatud maakohtunike koormuse ühtlustumist ega asjade kiiremat menetlemist. Kõik jätkuks ka pärast reformi endist viisi: ühel kohtunikul on palju asju ja nende menetlemise aeg ei kiirene. Küll aga halveneks organisatsiooni juhtimine ja õigusemõistmise kättesaadavus.

Probleem ei ole selles, et mingis Eesti piirkonnas oleksid kohtunikud alakoormatud ja seda tuleks lahendada ühe kohtu loomisega. Küsimus on selles, kui palju ressurssi riik kohtusüsteemile panustab. Nõus ei saa olla sellega, et Eesti riik kuidagimoodi panustaks võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega põhjendamatult palju raha kohtusüsteemi. Näiteks Euroopa Komisjoni 2025. a koostatud erinevate liikmesriikide kohtute tulemustabeli (2025 EU Justice Scoreboard) andmed ei kinnita, et Eestil oleks kohtusüsteemis selline probleem, mida tuleks kavandatava reformiga asuda parendama. Võrdlusandmed näitavad järgmist:

1. Kohtuasjade arv – Eestis on kohtuasju 100 elaniku kohta palju, oleme Euroopa võrdluses kuuendal kohal (lk 7). Juba A. H. Tammsaare „Tões ja õiguses“ näeme, kuidas Andresele ja Pearule meeldis kohtus käia.
2. Asjade lahendamise kiirus – Eesti on üks kiiremaid riike, olles enamikes kategooriates esiviisikus (lk 9–10).
3. Jõudlus – Lahendatud ja saabuvate asjade hulk on tasakaalus, kuigi viimastel aastatel on pooltevaheliste vaidluste jõudlus veidi langenud, nagu ka teistes riikides. Põhjuseks on lainetena saabuvad asjad, kohtuasjade keerukuse kasv ja Euroopa Liidu õiguse kohaldamine. Eesti ei eristu siin teistest riikidest (lk 11).
4. Pooleliolevad asjad – Eestis on pooleliolevaid asju 100 elaniku kohta vähe: kokku 1,9, pooltevaidlustes 0,6 ja haldusasjades alla 0,2. Tulemus on võrreldes teiste riikidega väga hea (lk 12).
5. Ressursid elaniku kohta – Eesti kulutab kohtusüsteemile suhteliselt vähe: 27 riigi seas oleme kulutuste järgi tagant kaheksandad (60–70 mln €/aastas), moodustades alla 0,3% SKP-st (lk 28).
6. Kohtunike arv – Eestis on kohtunikke 100 000 elaniku kohta vähem (ligikaudu 18) kui enamikus teistes riikides (nt Lätis ja Saksamaal 25, Leedus ja Poolas 28, Horvaatias 42) (lk 31).

Kohtuvõim põhiseadusliku institutsioonina on kolmas võimuharu seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu kõrval. Ta täidab põhiseaduslikku ülesannet, mõistes õigust, tagamaks, et Eesti elanike õigused saaksid kas siis naabriga, raha maksmise, pereprobleemide või riigiga vaidluses maksma pandud. Eestis kulutatakse kohtusüsteemile ca 60-70 miljonit eurot aastas. Võrreldes Eesti riigieelarve suurust (ligikaudu 20 miljardit) ja teiste liikmesriikide panust enda kohtusüsteemi, siis seda ei ole põhiseadusliku institutsiooni ja kolmanda võimuharu kontekstis ülemäära palju. Kohtusüsteemi kui kolmanda võimuharu eelarve on paljude täidesaatva riigivõimu teiste asutuste eelarvetest väiksem. Näiteks Haridus- ja Noorteameti eelarve 2026. a-l on ca 109 miljonit eurot, riigi kutseõppeasutused ca 115 miljonit, vanglad ca 81 miljonit, Päästeamet ca 112 miljonit. Isegi kui kohtusüsteem ära kaotada, siis ei omaks see riigieelarve seisukohalt tähendust, aga selle tulemusena kaoks kontroll täidesaatva riigivõimu omavoli eest, riik jätaks lahendamata eraisikute vahelised vaidlused ega tagaks seeläbi tsiviilkäivet ning jätaks nõrgema osapoole tugevama osapoole meelevalda – riik lakkaks tänapäeva mõistes riik olemast.

Spetsialiseerumine kui võluvits kiirema menetluse tagamiseks

Ühe kohtu mudeli vajalikkust põhjendatakse sellega, et see võimaldab spetsialiseeruda. Selle mõiste ümber on tegelikult segadus. Spetsialiseerumine eeldab mingi spetsiifilise teabe ja oskuse valdamist. Kogu kohtusüsteemi ei ole võimalik üles ehitada ainult spetsialiseerumise teel.

Spetsialiseerumine eeldab ka teatud spetsiifiliste asjade kriitilist massi ja minimaalset kohtunike arvu, et säiliks asjade jagamine juhuslikkuse põhimõtte alusel. Väikeriiki ei saa võrrelda selles küsimuses suure riigiga. Spetsialiseerumine ei too kaasa odavamat ega kiiremat asjade lahendamist, mida kinnitab ka Justiits- ja digiministeeriumi tellitud analüüs. Vastupidi, ühe kohtuniku lahendatava asja maksumus suureneb, kuna riik peab pakkuma eriväljaõpet teatud arvule kohtunikele ja hoidma neid palgal ka siis, kui asju sellises mahus lahendamiseks ei ole.

Kohtu esimees kui kaitseväe juhataja

Kuigi seda ei ole sellisena välja öeldud, siis ühe kohtu mudeli puhul tuleb välja tuua kaks diametraalselt vastandlikku arusaama kohtuorgani juhtimise küsimuses. Piltlikult öeldes konkureerivad siin ühelt poolt sõjaväeline juhtimine ühe juhiga, kes annab allapoole käsklusi, teiselt poolt kuningas Arthuri ümarlaua rüütlite juhtimise struktuurist, kus otsuste langetamise protsessi on kaasatud kõik ümarlaua ümber istuvad rüütlid. Esimene mudel põhineb autoriteedil ja käskudele allumisel, teine aga oskusel argumenteerida ja selle abil üheskoos leida ühine lahendus. Sõjaväeline juhtimine on omal kohal sõjaväes, kus kriisiolukordades tulebki kiiresti ja vaieldamatult ühe eesmärgi nimel tegutseda. Seevastu kohtu asutuse juhtimine ei vasta selles tähenduses sõjaväelise organisatsiooni juhtimisele. Kohtu juhtimisel peavadki paljud küsimused olema argumenteeritud ja põhjalikult läbi kaalutud. Kohtusüsteemis tavaolukorras puudub vajadus langetada pakilisi juhtimisalaseid otsustusi.

Põhiseaduse argument ei ole jätkuvalt laualt maas

Kuigi ühe kohtumudeli puhul on põhiseaduspärasuse teemal erinevad seisukohad, siis ei saa seda küsimust jätta tähelepanuta. Põhiseadus toob üheselt välja kohtualluvuse mõiste. Lihtsustatult tähendab see seda, et Eestis on asjad jagatud erinete kohtute vahel. Kohtute alluvus on tihedalt seotud isikute põhiõigusega pääseda ühetaolistel alustel juurde õigusmõistmisele. Võru inimene ei pea oma vaidluse lahendamiseks sõitma Tallinna ja Kuressaare inimene Narva. Ühe kohtu mudeli loomisel aga enam erinevaid kohtuid poleks. Kõik asjad alluksid ühele Eesti esimese astme kohtule. Seda mõtet ei kanna endas põhiseaduse §-d 24, 148 ja 149. Põhiseadus nõuab rohkemat kui ühte esimese astme kohtuasutust, kellel oleks oma sõltumatus (nn institutsionaalne aspekt) ja kindel pädevusvaldkond (nn funktsionaalne aspekt). Kohtumaja ei võrdu kohtuorganiga.

Esimese ja teise astme kohtuid tulebki põhiseaduse mõttes luua ja asutada teiste põhimõtete alusel kui viimase astme kohut. Esimese astme kohus peab olema kättesaadav kõigile Eesti elanikele ühetaolistel alustel ja see tagatakse sellega, kui riigis on mitu kohtuasutust. Põhiseadus seab selles küsimuses seadusandjale kindlad piirid.

Lõpetuseks

Kavandataval kujul kohtureformi puhul saab küll öelda, et kõik piirud lausa kahel otsal lõkendama on löönud, aga et sellega ka Kalev koju oleks jõudnud oma lastel õnne tooma ja Eesti põlve uueks looma, siis seda küll öelda ei saa.

Vaieldamatult tuleb igal ajastul mõelda, kuidas oma ülesandeid paremini täita. Samas tänasel kujul kavandatud kohtute reform ei too kaasa seda, et asju kohtuniku kohta jääks vähemaks. Sellisel juhul ei lahenda kohtunik tema käes olevaid asju ka kiiremini. Ka pärast reformi läbiviimist oleks kõik jätkuvalt endine. Esimese astme kohus on kui meditsiinis tuntud esmatasandi tervisekeskus, mis peab olema sarnaselt perearstile inimesele võimalikult lähedal.

Selleks, et kohtusüsteem pikas perspektiivis suudaks toimida, tasuks mõelda järgnevale:

1. Kui minister kuulutaks välja pikalt täitmata jäetud 12 kohtunikukoha konkursid, vähendaks see ühe kohtuniku töökoormust ja kiirendaks menetlustähtaegu. Ametikohtade täitmata jätmisega on tekitatud kunstlikult olukord, kus kohtuasjade arv ühe kohtuniku kohta on suurem ja menetlustähtaeg pikem.

2. Olemuslikult on väiksema kaaluga ja kergemaid ning suurema kaaluga ja raskemaid vaidlusi/kohtuasju. Erineva kaaluga asju on võimalik anda lahendada erinevatele kohtuorganitele. Eesti esimese perioodi õiguskord tundis rahukohtuid ja rahukogusid. Saksamaal tuntakse Amtsgericht´i ja Landsgericht´i.

3. Samuti tuleks mõelda selle peale, kas kõiki asju peab saama vaielda läbi kolme kohtuastme või kas kõik kohtuasjad peavad algama esimese astme kohtust. See meede vähendaks ühe asja peale kulutatavat aega ja raha. Nii eelmine kui ka viimati märgitud mõte eeldaks Riigikohtu üldkogu varasema praktika või siis põhiseaduse muutmist.

4. Küsimus on ka selles, millisena näha kohtujuristi rolli õigusemõistmisel. Täna täidab ta peamiselt õigusemõistmise abistavaid ülesandeid. Teatud küsimustes, mis siiski seonduvad ka õigusemõistmisega (nt menetluskulude väljamõistmine), tuleks kaaluda kohtujuristile allkirja andmise õigust. Põhiseadus küll ütleb, et õigust mõistab kohus. Tingimata ei nõua see seda, et igasugust õigusemõistmise ülesannet peab täitma just kohtunik. Selleks võib kohtus olla ka kohtujurist. Ka see küsimus nõuaks Riigikohtu üldkogu varasema praktika ümbervaatamist.

Ka Eesti vanasõna ütleb, et tark ei torma.