Veelkord kaameratest avalikus kohas läbi põhiseaduse prisma

Ei saaks öelda, et viimasel ajal pole avaliku ruumi kaameratest ja nende kasutamise alustest sõna võetud – konverentsidel, teadusartiklites, meedias, parlamendis, omavahelistes vestlustes. Üks osa ühiskondlikust debatist päädis selle aasta novembri algul jõustunud seadusemuudatusega politsei- ja piirivalveseaduses, kus kehtestati õiguslik alus numbrituvastuskaamerate kasutamiseks. Ent diskussiooni pidamise vajadus jätkub. Ühelt poolt seetõttu, et nimetatud seadusemuudatus küll parandas üht avalike kaamerate kasutamise segmenti, ent täielikku õnne õuele ei toonud. Teisalt on mõtlema pannud  erinevates diskussioonides kuuldud seisukohad, mida kannab tolereeriv suhtumine avalikus kohas kõikjal ja pidevalt kasutatavatesse kaameratesse. Kõlama on jäänud mõte: kaamerate kasutamise eesmärk on tagada meie kõigi turvalisus. Miks peaks riik seda kuritarvitama?

Avalikus kohas avaliku võimu kasutatavatesse kaameratesse suhtumises võibki eristada erinevaid tasandeid privaatsusesse sekkumise tajumisel ja/või õigustamisel. Paleus üldise ühiskondliku turvalisuse järele võib kaaluda üles vajaduse täpsemalt teada saada miks, kuidas ja kes inimeste andmeid kaamerate abil kogub ning mis tema andmetest edasi saab. Ülaltoodud põhjustel ei teeks sugugi paha anda alustuseks lühikene kiirkursus põhiõiguste riive põhiseaduspärasusest. Leian, et see on hädavajalik vastamaks järgmistele küsimustele:

1. Miks vahel ei piisa vabadusest oma vabadus kasutamata jätta?
2. Miks peab võimuorgan iga põhiõigust piirava normi kohaldamisel tähelepanelik olema – kas tal ikka on luba tegutseda viisil, mis iseenesest tundub mõistlik?

Lisaks isikuandmete kaitse põhimõtetele seab põhiseadus oma reeglid

Kogu avalikus ruumis ja/või avalikes huvides kaamerate kasutamise võimaluste kirevuse kohal lehvib isikuandmete kaitse lipp, mida hoiab kindlalt eraelu puutumatuse, veelgi täpsemalt informatsioonilise enesemääramisõiguse mast. Igaühel on õigus ise otsustada, kas ja kui palju tema kohta andmeid kogutakse ja salvestatakse. Sealjuures ootavad inimesed, et riik tagaks nende põhiõigused. Küll aga on meie kõikide kohustus austada ja arvestada oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ka teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgida seadust. See põhiseaduse §-s 19 toodu, eriti seaduse järgimise kohustus, kohustab omakorda riiki seadusega käitumisnorme kehtestama selleks, et kaitsta igaühte igaühe eest.

Teine oluline osa põhiõiguste tagamise liinil on selliste normide kehtestamine, mis lubavad avaliku võimu organitel sekkuda isiku põhiõigustesse, kandes teiste isikute (või ka sellesama isiku muude) põhiõiguste kaitse eesmärki. Niisugused normid peavad olema sõnastatud seaduses, selgelt sekkumise lubatavuse sisu ja piiridega (kusjuures põhiõigusriive ulatus ei tohi olla ebaproportsionaalne). Järelikult peab täidesaatva võimu organ põhiõigusi piirava otsuse tegema selgele seaduslikule alusele tuginedes. Lisaks ei tohi põhiõigustesse sekkumisel toetuda ka normile, millest võimuorgan riive lubatavuse ise välja venitab. Teisisõnu kaameraid kasutatakse küll korrektse alusnormi alusel, kuid olukordades, mida norm otseselt ette ei näe.

Ühiskonna turvalisus küll, aga palun täpsemalt

Põhiseadusest tulenevalt ei saa ühiskonna turvalisus olla avalikus ruumis kaamerate kasutamiseks kõike mattev argument isegi, kui see on suures plaanis aktsepteeritav argument. Lisaks peab selgelt nähtuma, kes võib sekkuda (nt politsei), millisel eesmärgil (nt avaliku korra kaitseks, korrarikkumise kõrvaldamiseks), kuidas (nt avalikus kohas asuv jälgimisseadmestik koos sellekohase teavitusega) ja millises ulatuses (nt pilti salvestav, andmete säilitustähtaeg kuni aasta). Mõnede põhiõiguste puhul seab põhiseadus konkreetsemadki tingimused, millisel eesmärgil sekkumiseks luba anda. Nii ka eraelu puutumatuse puhul: avalik võim ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Seega eraelu puutumatuse riive lubatavuse osas ei saa seada eesmärgiks pelgalt ühiskonna turvalisust, vaid eesmärki tuleb täpsustada, ja seda juba seaduse tasemel

Vaata kaugemale iseenda privaatsusest

Lisaks ei saa mööda vaadata ka sellest, miks on kaameratesse puutuvalt oluline kaitsta mitte ainult igaühte igaühe ja riigivõimu omavoli eest, vaid vahel ka igaühte iseenda eest. Miks tuleb seista  inimeste eest, kes leiavad, et laiem eesmärk: turvalisus, on õigustuseks nende endi isikuandmete töötlemisele viisil, kus eesmärk pole kitsamalt täpsustatud ega ole teada, milline saab olema kogutud andmete saatus.

Ma ei oska öelda, kui valdav on selline privaatsusesse sekkumise pea tingimusteta talumine kaameratest tuleneva loodetava turvatunde nimel. Aga privaatsusleige arusaam avalikus ruumis kasutatavate kaamerate kasutegurist võib omakorda olla üks tõukejõud nende paigutamiseks igale poole ning õigustades seda läbi ühiskonna ootuse. Siit edasi tekib bumerangina kahju kõikidele, kelle isikuandmeid (kaamerapildile jäänud kujutist) töödeldakse, kui puudub täpne teadmine kes, miks, kuidas ja millises ulatuses nende andmetega toimetab.

Häguste piiridega luba isikuandmete kogumiseks ning andmete edasine täpsustamata teekond tekitab ohu vajuda informatsioonilise enesemääramatuse sohu. Ja nii võib ajapikku mureneda ka usaldus sellesama avaliku võimu vastu, kes ühe käega ühiskonna turvalisust tagades teise käega põhiõigusi, kohati korrektse seadusliku aluseta, piirab.

Kas volitusnorm saab olla kummipael

Küsimus ei olegi alati seadusliku aluse, so volitusnormi täielikus puudumises. Ülalnimetatud numbrituvastuskaamerate juhtumi puhul suleti kaamerad mõneks ajaks, kuna „oodati järele“ selgemat, põhiseadusele vastavat volitusnormi. Normid, mida kohaldati, ei vastanud toona oma kogumis andmekaitse ega põhiseaduse nõuetele (puudus selgus, täpsus ning kohaldamise ettenähtavus).

Paraku tõusetub nüüdki ja endiselt üks ohukoht. Nimelt on kõnealune numbrituvastuskaamerate kasutamist sätestav politsei- ja piirivalve seaduse § 13¹ seotud avalikus kohas kasutatava jälgimisseadmestiku üldise alusnormiga korrakaitseseaduse §-s 34. Mõlemat normi võidakse praktikas tõlgendada liiga laia pintslitõmbega leides, et mõistlik on ju kasutada kaameraid ka sellistes olukordades, kus konkreetset ohtu ei paista. Probleemkoht on õieti selles, kuidas sisustada korrakaitseõiguses kasutatavaid mõisteid: „ohu ennetamine“ ja „ohu väljaselgitamine“. Olgu öeldud, et seadus ohu ennetamiseks avalikus kohas jälgimisseadmestiku kasutamiseks luba ei anna. Nii peab avalik võim (politsei või kohalik omavalitsus) selliste kaamerate paigutamisel olema kindlaks teinud, kas tegu on ohu või korrarikkumisega või minimaalselt ohukahtlusega ja sel juhul ohu väljaselgitamise vajadusega. Või kirjeldatud olukorda siiski ei ole ja kaamerat soovitakse tegelikult paigutada vaid ohu ennetamiseks ilma võimaliku konkreetse ohuta. Näiteks võib olla küsitav linna piirile teavituse seadmine, et siin linnas kasutatakse jälgimiskaameraid, nagu oleks kogu linn pikema perioodi vältel ohukahtluse olukorras.

Kokkuvõttes pole ilma selge põhiseadusele vastava seadusliku alusnormita täidesaatva võimu otsustada miks, mil viisil ja kui suures ulatuses inimeste eraellu sekkuda. Isegi, kui eesmärgiks on ühiskonna turvalisuse tagamine, seab need piirid põhiseadusele tuginedes seadusandja. Kui leitakse, et ühiskondlik olustik nõuab kaamerate kasutuseks teistsuguseid aluseid kui kehtivas õiguses, tuleb „ära kannatada“ eelnev demokraatlik protsess seadusloomes. Sellele võib näiteks tõuke anda küsimus, kas laiendada avalikus kohas kasutatavate kaamerate kasutamise luba ohu ennetamise võrra ja kui, kas lausaliselt või piiratumal kujul. Näiteks võiks seadusega täpsustada, et ohu ennetamiseks saab kaameraid paigutada kohtadesse, kus pannakse toime rohkem õigusrikkumisi või kus asuvad olulised infrastruktuuriobjektid.